Pizzakioski omanik soovib äri asemel golfi mängida

veebruar 9, 2017 - 11 minutit lugeda

Pizzakioski frantsiisiga tegelev Kurre Ehrnsten ütles, et ettevõte on müügis, sest ta tahaks rohkem golfi mängida.

Alles kolm kuud tagasi kirjutas Äripäev maailmakuulsa pitsaketi Pizza Hut kavatsusest Eestisse laieneda. Siis tuli välja, et USAs aastakümneid tegutsenud pitsakett oli varem Eestis ühe teise pitsaettevõtte Pitsa Hüti käsi sarnase logo tõttu väänanud. Pitsa Hüti tollane omanik Urmo Tamm rääkis Äripäevale, kuidas suurfirma neile advokaatidega peale lendas ja neil ei jäänud muud üle, kui nime muuta või uksed sulgeda.

Toona Pizzakioski frantsisiomaniku Kurre Ehrsteniga suheldes jäi mulje, et ettevõttel läheb väga hästi ning Paide keskväljakult alguse saanud perefirma plaanib pitsandusega tegelda veel pikka aega. Ometi on frantsiis nüüd müügis. Kuid Ehrsten kummutab kohe väite, nagu oleks Pizza Hut ka neid pigistama asunud.

Ettevõte kasvab aastas 40% ning Ehrsteni sõnul on ka kasum hea – seega on hea hetk ettevõte maha müüa. „Kahjuks näen, et paljud hakkavad müüma siis, kui liiguvad juba tsükliharjast allapoole, see pole hea. Müüa tuleb siis, kui väärtus on ettevõttel kõige kõrgem,“ kommenteeris Ehrsten.

Ta lisas, et see mõte on tegelikult küpsenud juba pea kümme aastat. „Eesmärk oligi üks hästi töötav asi üles ehitada. Ning siis, kui see töötab hästi ja ettevõtte turuväärtus on kõige kõrgem, maha müüa,“ selgitas Ehrsten.

„Olen ettevõtja olnud 30 aastat. Sõbrad mängivad golfi, aga mina pole kunagi golfi mänginud. Nüüd ma tahaksin natukene proovida, kuid selleks on vaja aega. Muud kohustused on vaja jätta kõrvale,“ rääkis Ehrsten.

Lapsed frantsiisi osta ei soovi

Pizzakiosk sündis seetõttu, et Ehrsteni pere istus Paide keskväljakul ja neil polnud kuskil süüa. Ehrsten osutas siis käega teisele poole väljakut ühele kohale, et „vot sinna teeme kohviku!“. Mõeldud-tehtud – 2004. aastal avatigi esimene koht Paides.

Tänavu septembris rääkis Ehrsten, et tööd on nii palju, et ei jõua enam ära teha, palju on ka frantsiisitahtjaid – sooviavaldusi sajab uksest ja aknast.  „Meil on tütar ja väimees frantsiisivõtjad. Väimehe õde on frantsiisivõtja – kõik ressursid on kasutusel,“ rääkis ettevõtja toona. Nüüd tõdes ta, et keegi neist ei soovi ketti üle võtta, sest tegelevad enda ettevõtetega.  Praegu otsitaksegi sellist ostjat, kes jätkaks nende alustatut ning laseks olemasolevatel müügikohtadel edukalt edasi toimida. „Selle müügiga ei muutu mitte midagi muud kui see, et mina saan hakata golfi mängima,“ lausus Ehrsten naerdes.

Frantsiisiettevõtte suurim vara ongi ju tema sõnul frantsiisivõtjad. „Me valime ostjat hoolikat. Ei müü ka konkurendile näiteks. Ostja peab olema meie mõttelaadiga inimene, kes tahab ettevõtet arendada kõrgemale ja viia edasi ka teistele turgudele, nagu me oleme plaaninud. Meil on Soomes näiteks tütarettevõte asutatud,“ rääkis Ehrsten.

Hind on saladus

Müügihinda ei soovi Ehrsten avaldada. „Seda ma ei saa öelda,“ märkis ta napilt. „Meil on range kokkulepe, et mina võin rääkida pitsast ja juustust, kuid müügiga tegeleb Redgate Capital,“ ütles ta.

Äripäeva arvutuste kohaselt võiks ettevõtte eest küsida 350 000 eurot.  Ka selle peale ei öelnud Ehrsten midagi. „Võib põhivara ja EBITDA võtta, me loodame, et on olemas ka turuväärtus. Ma ei tea, kui palju golfivarustus maksab, aga ühe korraliku varustuse ma peaksin selle eest ikka saama,“ märkis ettevõtja.

Ehrsten ei usu, et ettevõte sel aastal müüdud saab. „Eks golfiväljakul peab olema ju ka teatud temperatuur. Selleks ajaks kui lumi on sulanud – kevadel äkki – oleks tore, aga ei pruugi,“ lisas ettevõtja.

Ta pole enda sõnul kursis sellega, kui palju huvilisi on, sellega tegeleb Redgate Capital.

Redgate Capitali projektijuhi Mairo Kaseväli sõnul alustati pitsaketi müügiga tänavu novembris. „Huvi on tuntud, aga seda ei saa praegu kommenteerida,“ märkis Kaseväli. Ka ei soovnud ta midagi lausuda hinna kohta. „Tehingu õnnestumise eeldused on olemas. Läbimõeldud kontseptsiooniga ja õiges asukohas toitlustusettevõtetel läheb Eestis hästi. Pizzakioski jaoks on viimased aastad samuti edukad – müügikohtade arv on kiiresti kasvanud ning samal ajal on ka frantsiisivõtjate müüginäitajad ja kasumlikkus pidevalt paranenud,“ oli Kaseväli optimistlik.

Frantsiisiäri on Eestis popp

Peale Pizzakioski ajab frantsiisipõhist äri Eestis ka R-Kiosk. Ettevõtte personalijuhi Piret Aessi sõnul kasvab inimeste huvi ja teadlikkus sel teemal pidevalt. „Kindlasti võime öelda, et huvi frantsiisi vastu suureneb iga aastaga. Usume, et see käib käsikäes ettevõtluse populaarsusega – inimesed hindavad järjest enam vabadust, väljakutseid ja paremaid teenimisvõimalusi,“ lausus Aess.

Tema sõnul on frantsiisettevõtted popid, sest teenivad tasu vastavalt tulemuslikkusele ning loomulikult kaasneb oma ettevõttega vabadus planeerida iseenda ja meeskonna tegevusi ja aega. „Frantsiisimudel eeldab küll suuremat vastutust ja panust, kuid loob ka võimaluse enam teenida kui samal alal palgatöölisena,“ nentis Aessi.

R-Kioski frantsiisimudel on tema sõnul veidi teistsugune, kui inimesed tavaliselt harjunud on. „Me ei nõua suurt sissemakset ja anname oma väikepoode frantsiisile ettevõtlikele inimestele, kellega jagame nii vastutust kui ka teenitavat tulu. Frantsiisipidajad on väikepoodide perenaised-peremehed, kes tunnevad kohalikke olusid ja kliente paremini kui meie, ning kellel on vabadus ja ka vastutus ise otsustada, kuidas kohalikes oludes paremini äri juhtida,“ rääkis Aess. Tema sõnul pakuvad nemad frantsiisivõtjale tugiteenuseid nagu turundus, tootearendus, logistika ja haldus.

Maailmakuulus pitsakett Pizza Hut, mis kuulub Yum! Franchise’i alla, teatas tänavu sügisel, et kavatseb Eestisse laieneda. Paljud ei tea ilmselt, et pitsaketil on Eestis ühe kohaliku väiketegijaga juba põrkumine olnud.

Aastal 2011 otsustas Eesti noormees Urmo Tamm hakata pitsaäri ajama. Tamm on tuntud ka Kanal 2 reporterina. Uudis pitsadest ja pirukatest, mida Tamm oma uues kohas pakkus, levis kulutulena. Uue koha nimi oli Pitsa Hütt. Kuigi Eestis oli äritegevusele luba antud, ei meeldinud see nimi ja logo sarnasus suurketile Pizza Hut.

Tamm seletas, et kõik väiksemad pitsakohad on ju hütid või kioskid tegelikkuses, sest paljud neist ongi tehtud endistesse kioskitesse või putkadesse, ja see on põhjus, miks Eestis pitsakohtade pidajatel sellised nimed pähe tulevad. Seepärast tuli selline nimi pähe ka neil. Kuid suurkett Pizza Hutile polnud see piisav põhjendus, nad otsustasid jõuliselt sekkuda ja Pitsa Hüti kaubamärgi tegevuse peatada. „Toona lasime ühel kujundusfirmal teha Pitsa Hütile kujunduse, kes siis tegi selle sarnase Pizza Huti omaga. Me olime sunnitud logo ära muutma,“ rääkis Tamm.

„Pizza Hut on ennast nii täis söönud firma ja nendega mööda kohtuid käimine on ette teada. See lõpeb ükspäev sellega, et endal saab ressurss otsa, et hakata kaubamärki kaitsma,“ märkis Tamm. Talle ja tema äripartnerile anti Eestis tegevusload ja Eesti arvates oli kõik korras, kuid Pizza Huti arvates mitte, seletas Tamm. „Nende juriidiline esindaja võttis meiega ühendust ja me otsustasime, et lihtsam on muuta nimi ja asjad ära kui käia pikalt kohut,“ nentisTamm.

Ta lisas, et iseenesest oleks ju võinud ka vaielda, sest nende nimes oli “hütt”, aga suurkorporatsioonil “hut”. Kuid siiski otsustas Tamm nõustajate soovitusel kohtuteed mitte ette võtta. „Kohe, kui keegi vähegi kujunduse või nime poolt on neile sarnane, tuleb nende juriidilise meeskonnaga tegemist,“ hoiatas Tamm.

Praegu Tamm enam pitsaäris ei tegutse. Ettevõte on maha müüdud uutele tegijatele ja see tegutseb teise nime all. Kuna ettevõte pidi ära muutma ka logo, millega osa kliente juba harjunud oli, siis sai kannatada ka kliendibaas.

Lisaks nendib Tamm tagantjärele, et ettevõte ei hakanud nii tööle, nagu ta oleks soovinud. „Ma ei saanud ettevõtet nii tööle, et iga päev ei peaks kohal olema. Ja pitsaäris ei saa maksta inimestele sellist palka, et see hoiaks neid tööl kinni – kaadrivoolavus on liiga suur,“ seletab Tamm.

Allikas: aripaev.ee